Nii pikka ja isiklikku postitust ( ega ka nii paljastavaid pilte) ei ole ma ilmselt kunagi teinud aga nüüd tunnen, et on aeg. Aeg rääkida endast ausalt ja alasti, et julgustada teisi see teekond samuti ette võtma. Et julgustada ka teisi tegema see ainuõige otsus juba täna. Ning loomulikul, kui tulemus käes soovitan oma pingutusi premeerida imeliste piltidega iseendast. See on mõnus tunne, vaadata pildilt ilusat ennast… ausalt. Ma tean, millest ma räägin.

Aga siis täpsemalt minu teekonnast normaalkaalus naiseni…

Väga paljud naised ( ja ka mehed) maadlevad kaaluga, enamusel ei tõuse see kunagi siiski nii ekstreemseks nagu minul on olnud. Minu tippkaal teist last sünnitama minnes oli 117 kg. Just 117!!!!! Täna kaalun ma 65 kg,  ehk minu jalad peavad nüüd kandma 52 kg väiksemat koormust. Beebi sünniga koos kadus 10 kg ( ilmselt olin paistes ka) seega päris minu oma kaaluks enne kaalulangetamise alustamist oli 107kg.

Kaalulangetuse päris alguseks pean ilmselt selle pildi nägemist.

Noorem laps oli siis ca 2 aastane.
See oli julm ja valus tõehetk aga seal pildil olen tõesti mina. Ma olingi selline…107kg kaaluv noor ema. Lapsed ka ei tunne mind enam ära kui tolleaegseid pilte vaatavad. Kui päris aus olla, siis peeglist ma end nii suurena ei näinud. Ilmselt saab inimene keskenduda rohkem oma silmnäole jättes tähelepanuta järjest paisuva keha.

Esimese suure sammu ilusama ja tervema iseenda poole tegin kaalujälgijatega. Just sealt sain ma oma esimesed teadmised tervislikust toitumisest- sealt tuli ka mu esimene -25 kilo aga siis jäi asi poolikuks ja soovkaaluni ma ei jõudnudki.

Tee soovkaaluni ( normaalkaaluni) aga ei ole aga olnud kerge, ega ka mitte lühike. Olen mitmeid kordi jõudnud poolele teele- nii 75-80 kiloni ja siis jälle tõuseb kaal ca 90-ni.

Ühel heal päeval 4 mail 2016 ma aga otsustasin, (olles tabatud jälle kaamera poolt), et nüüd aitab ja ma soovin ikkagi minna oma kaalulangusega lõpuni. Ja saledaks ka jääda!!!  Soovisin näha, kuidas ma näeksin välja 65 kg kaaluva naisena- ehk normaalkaalus naisena:) Täna on mu noorim laps 9 aastane- ehk siis 7a  olen ma olnud teel oma ilusa mina poole. Nüüd lõpuks aga olen kohal! Päriselt kohal, mitte poolel teel. Rohkem ma ei soovi ühtegi kg langetada, küll aga soovin oma kaalu säilitada.
Kaalumuutus viimasest algusest lõpuni näeb välja nii:

Minu õnneks armastan ma teha sporti. Sport on just see, millest ma ammutan oma energia ja elujõu. Peale trenni on palju kergem ka tervislikult toituda.

Suur tänu siinkohal Arctic spordile mis on olnud minu lemmik klubi läbi aegade. Käin Arcitcus sportimas keskmiselt 4-5 korda nädalas. Kuna ma ei ole jõusaali armastaja siis toon välja  Eraldi tänud veel lemmiktreeneritele rühmatrennidest- Mariann Kilg, kelle üliägedatest zumbatundidest püüan igal võimalusel osa võtta, samuti suur tänu mõnusatele Arcitcu zumbataridele, tänu kellele on zumbatrennis käimine nagu sõpradega kohtumine, Anre Matetskile, kes motiveerib mind paadunud tantsuarmastajat  rauda tõstma bodypump trennis. Ave-Riin Sepp, kes suudab ka basseinis olles korraliku võhmaga trenni korraldada ja Enn Meiesaar kes oma lahedate tantsutudndidega viib ikka ja jälle meid latiinolainele.

Suur tänu ka muidugi minu armsale perele, kes ei ole mulle mu jo-jo kaalukõikumise pärast kunagi etteheiteid teinud, küll aga on mulle kaalulangetamisel alati toeks olnud.

Oma soovkaalu saavutamist otsustasin tähistada fotosessioonidega, lausa 3-ga

Hetkel olen endaga ikka väga rahul, olen õiges kaalus, välimus peegeldab tervist ja vitaalsust, elustiil on sportlik ja toidulaud on tasakaalustatud.
Paraku sellist toidu ja liikumise jälgimist ei saa ma hetkekski unustada, olen just seda tüüpi organismiga, kellel ka üks tükk kooki järgmisel päeval puusal voldina paistma hakkab. Kuna olen aga enda tervisliku menüüga harjunud, siis päris sellist kinnismõtet, kalorite lugemist ja kogu aeg toidule mõtlemist ei ole. Ehk see ei ole tegelikult enam suur pingutus, pigem harjumus. Loodan, et olen suutnud ka lastele head eeskuju anda ja nende toidueelistusi õiges suunas mõjutada. Kindel on see, et terve meie pere lemmikjook on vesi! Vahest laste sünnipäevadel on minu lapsed suisa hädas ja käivad kraanist vett võtmas, millegipärast pakutakse tihti ainult magusaid jooke. Armsad lapsevanemad palun pange sünnpäevalauale ka lihtsalt vesi.

Kui aga ilus välimus on saavutatud, siis enesetunde ja enesekindluse tõstmiseks viimase rosina annab üks mõnus fotosessioon ainult iseendale. Olgu tegu siis portreesessiooni, akti või buduaarisessiooniga. Ilusaid pilte iseendast on alati hea vaadata, eriti kui sellele on eelnenud suur töö.